TEE LIHTSALT ÄRA!
Et alustada algusest, peaksin jutustama lahti väga mitmed asjaolud, milleni mu mõte jookseb, kui hakkan mõttes tagasi kerima ja selle blogi loomise tegelikku algust otsima. Jõuaksin ajas võib-olla aastasse 2002. Aga võib-olla isegi aastasse 1990-midagi. Väga lühidalt kokku võttes või õigemini viimasele ajendile viidates - hiljuti sattus mu kätte raamat "Kuidas minust sai jooksja" (Alexandra Heminsley). Sellest vaatas mulle vastu järjekordne tõuge. See ei olnud vihje. See oli konkreetne sõnum - TEE LIHTSALT ÄRA! Ja see ei kehti muidugi ainult blogipidamise kohta. See kehtib absoluutselt kõige kohta. Selle tee-lihtsalt-ära kohta oleks mul samuti palju jutte rääkida. Aga alustan siiski spordijuttude ja -numbritega.
1. PÄEV - 04.01.2025
Olime öösel kella 3 paiku jõudnud koju järjekordselt superägedalt reisilt. Jätnud äsja hüvasti +25kraadise õhutemperatuuri, päikese ja ülimõnusa seltskonnaga, tervitas Eesti meid lumetormiga. Lumetormi ajal olime tegelikult veel Hispaanias, aga Tallinn-Tartu maantee ei olnud veel lumetormist toibunud ja sahad ei jõudnud teed kogu aeg lahti hoida.
Umbes 6 tundi sügavat und ja uus päev võis alata. Hoolimata kohutavast külmast (ca. -6 °C) meelitas päike õue. Mees alustas juba enne hommikusööki jõulude kokkupakkimisega, aga ma ei lasknud end oma teelt kõrvale eksitada. Lumi, kerged miinuskraadid ja päike - ideaalne ilm, et välja kõndima minna!
Lemmiktrass kodukandis.
Distants: 5,35 km.
Aeg 57:37.
Tulemus: omajagu fotosid, millest viis lõpuks alles jäid ja üks, mis auhinnatud sai. Auväärne 1. koht minu blogis.
2. PÄEV - 05.01.2025
Lumi, kerged miinuskraadid ja päike - jälle ideaalne! Mees läks juba suusatama. Mul on saadu jagu pesu pesta, kuivatada, triikida, koristamisest rääkimata, aga ma ei jää koju tubli olema, et pärast kuulata, kui tore mu mehel suusatades oli, ise samal ajal mossitades ja väsimusest sõnadeta appi karjudes. Jätsin kõik just nii, nagu oli, ja sõitsin õnnest särades oma lemmiktrassile Tartu maratoni rajal.
Distants: 6 km.
Aeg koos parklast rajani kõndimisega 59:57.
Tulemus: Mitmed rõõmsad kohtumised - mehe venna perega, mõnede suusasõprade ja oma mehega! Ja muidugi omajagu fotosid.
Boonus: Koju jõudes ootasid kuum saun ja väike saunaõlu.
Õppetund: Kodus sokki jalast võtma hakates nägin, et sokk on verine. Kuna sokid on tumehallid, siis rajalt tulles (saapaid vahetades) ilmselt ei märganud. Vasaku jala 4. varvas hakkas juba enne suusarajale jõudmist imelikult märku andma, nagu iga sammuga lõikaks žiletiga varba peale. Mõeldes oma jooksja-raamatu peale otsustasin, et seekord teen kõik teisiti kui varem - ma ei jää seisma, kui mul hakkab palav; ma ei hakka vinguma, kui kuskilt pitsitab; ma ei sure sellise ilmaga janusse, kui sport kestab ainult 1 tunni; ma ei vaja tualetti, kui ma ei ole midagi joonud. Keskendusin ainult ilma nautimisele ja mul läks väga hästi!
3. PÄEV - 06.01.2025
Kuidas mõni asi võib ikka kiiresti muutuda! Hommikul kodus autosse istudes tundus kõik nii argine, samas ka positiivne - kui välja arvata see eriti ilus hetk metsavahel, mil 4 kitse rahulikult üle tee jalutasid. Kontori parkimisplatsil autost väljudes avastasin, et mul on jalgade asemel 2 pikka puupakku all. Pole aimugi, kes sellise võrdluse eesti keelde tekitas, aga väga tabav on see küll. Liikusin kangelt ja iga sammuga vaikselt au!-au!-au! mõmisedes. Mida päev edasi, seda kangemaks ma muutusin. No muidugi. Kas keegi siis ütles mulle pärast suusatamist, et lihase võiks pärast treenimist pikaks tagasi venitada?! Nagu ma seda ise ei teaks...
Õhtul probleemid alles algasid. Kuidas saada jalg poolpika saapa sisse, kui hoiad saabast 2 käega ja samal ajal tõstad jalga 2 käega, aga mul on ainult 2 kätt? Jäin mõtlema, kas asendada tänane kõnd hoopis koduse jõutreeninguga. See on ju ka väga vajalik! Leidsin hetkega 10-20 harjutust, mis kõik esimeses järjekorras väga vajalikud oleksid. Ja siis mõtlesin jälle oma jooksja-raamatu peale. Ma ei otsi ettekäändeid ega muuda sihti - ma teen lihtsalt oma kõnni ära.
Riidesse saamine võttis higiseks (sest vaata eespool 4 kätt vs. 2) ja käimasaamine au!-au!-au! saatel võttis aega. Kui esimesel päeval koos paljude fotode tegemise ja pakendiprügi ära viimisega kulus esimese kilomeetri läbimiseks 11:28 minutit, siis täna, täistuuridel nende 2 paindumatu ja valutava puupakuga kihutades, ilma ühtegi pilti tegemata, kulus täpselt sama kilomeetri jaoks 12:26 minutit. Kui ma kodust väljusin, higise ja kangena, siis mõtlesin, et teen täna lihtsalt nii-öelda lõdvestustreeningu. Kõnnin poodi (ca. 1,2 km) ja koju tagasi. Kui poeni jõudsin, tundus rütm juba päris hea ja vahefiniš (2,5 km) nii lähedal, et mitte ei raatsinud varem kodu poole tagasi pöörata. Marssisin ikka lõpuni ja olin koju jõudes õnnelik, et ei katkestanud.
Lemmiktrass kodukandis.
Distants: 5,01 km.
Aeg 58:24.
4. PÄEV - 07.01.2025
Jalad ikka kanged. Hommikune riidesse panemine läks võib-olla veidi ladusamalt, aga ainult veidi. Ilm keeras imelisest talveilmast pehmetesse plussidesse ja pea hakkas tööpäeva lõpuks valutama, mis kõik oleks varem rääkinud selle kasuks, et sel õhtul sporti ei tee ja võtan rahuliku õhtu, võib-olla ka peavalurohu.
Aga nüüd ei ole ju nagu varem. Sõitsin töölt kodu poole kindlas veendumuses, et teen oma tunnise kõnni ära. 15minutilise autosõidu jooksul jõudsin peaaegu otsusele, mida sellise ilmaga selga panna. Kõige tähtsam tundus sokkide valik - lisaks Compeed villiplaastrile valisin kahekihilised sokid. Ülespoole sai ka mitu kihti ja kõige peale vihma hülgav poolmantel.
Teekond algas vaevaliselt - 2 puuhalgu kohmakalt mind edasi liigutamas, ja ehkki 2. kilomeetril tempo veidi tõusis (peamiselt asjaolul, et põrkasin kokku ühe tuttavaga, kes oli oma lapsega samuti kõndima tulnud, ja selleks, et neile mitte jalgu jääda, pidin neilt eest ära kihutama), siis olin poole distantsi peal juba omajagu väsinud ega suutnud eriti kiiresti liikuda. Eks tee oli ka libe ja jalad valutasid ja viimasel kilomeetril hakkasin juba vetsu peale mõtlema. Maa jälle külmanud ja kärss kärnas?
Hoolimata kehvapoolsest ilmast oli päris palju kõndijaid ja isegi 2-3 jooksjat. Sain neist innustust juurde ja lehvisin oma 2,5 km verstapostist natuke edasi, et alles 30. minutil tagasipööre teha. Tagasiteel püüdsin pildistada midagi, mis kõnetaks. Ei kõnetanud eriti midagi.
Distants: 5,23 km.
Aeg 1:02:23.
5. PÄEV - 08.01.2025
Ma olen kohati väga mõjutatav inimene. Näiteks, täna hommikul rääkis terevisioonis üks füsioterapeut, et ei tohiks oma keha šokeerida sellega, et pärast pausi kohe täiskoormusega trenni tegema hakkad. Tulevat ikka vabad päevad vahele teha. Kohe tekkis mul küsimus, et kellest nüüd end rohkem mõjutada lasta - kas sellest, kes ütleb, et tee vabu päevi, või sellest, kes ütleb, et liigu iga päev 10 000 sammu?
Otsustasin, et teen lühema jalutuskäigu, sest oma tavalise harjumuse järgi tuleb mul tööpäeval vaevu-vaevu 3 000 sammu täis ja seda on ilmselgelt liiga vähe. Sihtmärk oli apteek (ca. 1,2 km kodust). Viimastel päevadel on tilkuv nohu tekkinud ja eilsest ärritab miski mind köhima. Üldiselt end haigena ei tunne, aga arvestades, et viibisin hiljuti A-gripiga samas seltskonnas, siis võib-olla ei teeks paha, kui koju paki Gelomyrtoli valmis ostan.
Valutavad puupakud mu keha all hakkavad juba olukorraga leppima ja teevad rahumeelselt koostööd. Ilmataat seevastu püüab olukorda keerulisemaks muuta. Kui põhimaantee (kergliiklustee) on asfaldini puhtaks lükatud, siis kõrvalteed ehk minu 1. kilomeeter kodust on endiselt ilmaolude meelevallas - lumepuder koos peidetud jää ja dekoreeritud veeäärisega. Koos pildistamissessiooniga kulus 1 km läbimiseks täpselt 12 minutit.
Lemmiktrass kodukandis.
Distants: 3,89 km.
Aeg 43:53.
6. PÄEV - 09.01.2025
Juba mitmendat päeva kummitab mu peas mõte, milleks see blogi. Kirjutan sellest nädalavahetusel pikemalt.
Jalad on tipp-topp. Panin kodust sellise hooga minema, et 1. kilomeetri aeg on aegade parim - 10:33. 😄 Sportlaste jaoks pole see muidugi mingi kiire aeg, aga mina ei käi ju sporti tegemas. Ma käin lihtsalt liikumas. Ja pildistamas. Ja mõtlemas. Täna olin oma mõtetes nii sees, et selgevärviline ja lõbus filmilint jooksis silme ees. Poe juurde jõudes keerasin põhitrassilt kõrvale, otse poodi. Vahetult enne poodi sisenemist justkui ärkasin unest - mul ei olnud ju üldse vaja poodi tulla! 😄 Keerasin kanna pealt otsa ringi, põhitrassi poole tagasi, ja naersin üksi kõva häälega.
Kergliiklustee on üsna libe.
